HMAS Diamantina ja The Pink Lady

mai 17, 2018

Niisiis, 12.05. Risto oli juba varakult tubli ja vaatas meie gymi ka üle. Ärkasin üles hommikusöögi lõhna peale. Sõime oma megavõikud (jäta vahele: sulajuustu, muna, chillisuitsuvorsti, baby cos'i, tomati, juustu ja kindlasti oli veel midagi) ja alustasime oma laupäeva õue minekuga.

12ks olime botaanikaaias ja olgu, seal oli lava ja bänd peal, aga kui me oleme harjunud nt kalamaja toidutänavatega siis no 2 foodtrucki, üks magusa ja teine soolase toiduga just didn't cut it. Meh.

Linna sisene botaanika aed on täiesti tasuta ja päikse käes on ikka ülimõnus jalutada, ainult 5minuti kaugusel meie praegusest kodust. Nii palju värvilisi pagagoisid ja muhedaid ibiseid, eelmisel õhtul kohtasime üht karvast sõpra ka, pole üldse kindel, kes ta võis olla, aga ta teadis väga täpselt et prügikast on suurepärane toidu leiupunkt.

Jalutasime 13 ajal South banki poole ise seda teadmata ja nägime suurt meremuuseumit. Muidugi pidime sinna minema. Seal oli nii palju põnevat, õnneks me oleme seda tüüpi mõlemad, et võtame ikka korralikult aega et kõik üle vaadata. Olime seal kuni muuseumi sulgemiseni 16:30. Muuseumi suurim eksponaat oli Teise maailmasõja lõpuaegne sõjalaev HMAS Diamantina, viimane River class fregatt. Diamantina pardal kirjutati alla Teise maailmasõja ühele viimastest alistumistest jaapanlaste poolt. Ringi sai vaadata kolmel tasapinnal, kus olid kapteni ja meeskonna ruumid, mootori- ja boileriruum, köök - kambüüs, laevakahurid, sonariruum ja veel igasugused põnevad kohad.

Muideks, ma ei tea, kuidas seal üldse on võimalik ilma audiotour'ita ringi käia. Kõik info jääb saamata - nohikud. Üks minu jaoks meeldejäävamaid sündmusi oli veel (tema superroosa laeva pärast Ella's Pink Lady) Jessica Watsoni soolopurjetamine ümber maailma, olles vaid 16aastane. Alustas Sydney'st ja nädal enne oma 17ndat sünnipäeva jõudis tagasi Sydney sadamasse suurte ovatsioonide saatel.

Ühtlasi oli muuseumi suveniiripoes ülipalju käpiknukke ja beebide lauluõpetaja seisukohast oli mul lihtsalt hirmsasti vaja osta endale üks känguru käpiknukk. Olgugi et hinnasildil oli kirjas 10,65$ siis ma sain oma känguru isegi 9,50$ eest. Eestis on üks selline käpiknukk 30€?! Üldse on siin kuidagi palju käpiknukke poodides müügil, juba mitmes kohas silma jäänud. Aga see selleks.

Lõpuks jõudsime koju ja tegime jälle süüa. Üldiselt selle söömisega on küll nii, et see on viimane asi, mida me teha jõuame, sest esiteks on nii, et me magame pool päeva maha ja teiseks me liigume kogu aeg ringi, et siis kui on viimane aeg söömiseks, otsustame me ikkagi, et peaks kiirelt siis koju kokkama minema. Niiet kogu aeg on üks söögiaeg vahelt ära.